Istume koos me pehastund trepil,
Komberdab aeg oma kõveral kepil.
Hämarus kõnnib treppidest üles,
Kullane kuu on tal kättpidi süles.
Porgandipealsetes askeldab siil,
Ãra on lennanud sinine kiil.
Ei ole pime, ei ole valge,
Kuuri all niiskus nätsutab halge.
Ah mis siin laulda pehastund rehast,
Praginal välja hing tahab kehast.
