Kask tukkus metsa veeres,
tema kõrval on õite vaipa suikund vana saar.
Seal nende all sind nägin esmakordselt,
sest ajast jälgib sind mu silmapaar.
On silmi siniseid, on merekarva,
on musti-valgeid, pruune, säravaid.
Kuid selliseid kui sinul,
aruharva, ei tervesilmas rohkem pole neid.
Su silmis nägin pisut suverõõmu,
ja pisut sügis nukrat igatsust.
Kuid minu jaoks su silmis, väike tüdruk,
on õige pisut ülemeelikust.
On silmi siniseid, on merekarva,
on musti-valgeid, pruune, säravaid.
Kuid selliseid kui sinul,
aruharva, ei terves ilmas rohkem pole neid.
Ei saatus iial tee mind õnnest rikkaks,
vaid unistused mulle kinkind ta.
Sa väike tüdruk, usu, looda ikka,
küll tuleb päev, mil õnnelikuks saad.
On silmi siniseid, on merekarva,
on musti-valgeid, pruune, säravaid.
Kuid selliseid kui sinul,
aruharva, ei terves ilmas rohkem pole neid.
Nüüd tulen üksi nende puude alla,
mil sosistades laulan .....
mis elus juhtuks, ära vannu alla,
ja saatjaks sul on nukker silmapaar.
