Suveöö, kuu kuldses järves puhkab,
tukub puudes ehaeelne briis.
Heinamaa on päevast soojust uhkav
heleroosa lõhnav paradiis.
Sind seal kohtan, hing on äkki aval -
maailm igatsuste hõlma vaob.
Kaste vestes huulilt voolab kaval
jutt kui lõokse hüplev kevadlaul.
Tahan tõesti ehitada kodu
sulle, sõstrasilmne sinilind.
Kalleim neid, kes iial ilma loodud,
ütle ainult üht: kas sallid mind?
Aga miks nüüd äkki sa ei vasta;
miks sul tantsujalges äkki rutt?
Kas ei võiks küll igavesti kesta
suveöö kui muistne muinasjutt.
