Dostojevskilik Doris Testo

Pݤrast mind ja pݤrast meid me tuleme kݵik taas
Kui on ݵites vetepind ja siis kui hall on maas
Tuleb ta ja tuleb see siis keda kohtad teel
Tulen ma ja tuled sa ja tuleb keegi veel

Olin ma ja olid nemad talv siis oli veel
Saabus surm ja saabus kevad saabus keegi veel
Meeltest kustusid kݵik lehad nagu niiskus soost
Nݤgin kuidas meie kehad lagunesid koost
Mida kujutas me elu eraldi vݵi koos
See on liigne keskustelu see on teises loos

Nݤgin kuidas muutus maailm kuidas muutus kݵik
Seniks kui ma jݤlle naasin saabund oli vݵit
Surnuna ses inimkonnas ennast kaotasin
Ideaalses ݼhiskonnas silmad paotasin
Inimesi sݼndis suri selge oli see
Et kui mina sinna tulin tuli keegi veel

Tulevikuilm ei nݤinud puhkust ega tݶݶd
Kݵigil olid segi lݤinud pݤevad ja ka ݶݶd
Ýŝhel ݶݶsel polnud kuhu minna mul ja siis
Lasin ennast kanda kuhu eskalaator viis
Liin siis minevikumaile hakkas laskuma
Vanalinna varemeile sݵitsin vastu ma

Tundus nagu oleks uuesti ma seda nݤind
Lagunenud kohviku ees peatuma ma jݤin
Ma seisin seal kus seisti siis kord sajandite eest
Kݵik oli hoopis teisiti kuid soojaks tݵmbus seest
Nݤgin pimedaks kݵik lݤheb eemal kumas linn
Valgustasid kuu ja tݤhed varemeid ja mind

Ma kaotasin ݤra kinga vist suulakke kleepus keel
Nݤonahal tundsin hingamist seal seisis keegi veel
Kui jݤlle tuled sݼttisid seal rohtund sݵiduteel
Siis meie pilgud ݼhtisid seal seisis keegi veel
See lugu kuhugi ei vii sest keel jݤݤb saamatuks
Ja miks ma praegu seisan siin jݤݤb arusaamatuks